Hans Soll

PUUKALA MEISTER

Siit saate lugeda lähemalt Hans Solli kohta

Allpool lühike intervjuu meistriga

K: Miks sa teed lante ja veel nii palju?
Hans Soll: Kalu jääb aasta-aastalt vähemaks ja nad on muutunud ka rohkem valivaks.

K: Millal hakkasid kalameheks ja millal landimeistriks?
H: Kalamees olen lapsest saadik. Olen sündinud jõe lähedases kohas ja kalastamine on köitunud juba lapsepõlvest. Esimese “puukala”- voblerid tegin 1979. aasta paiku. Metalllante tegin ammu enne, kuid need ei köida mind.

K: Kust saad eeskuju, õppust?
H: Ei saagi, mind suisa vaimustas Soome lihtsa kaluri Lauri Rapala legend; Tema valmistas männikoorest ja kommipaberi kattega “puukalad,” mis tõid müügiedu temale ja tema sõpradele, kellele ta neid müüs. Õnneliku juhuse abil sai ta varsti tellimuse Ameerikasse, võttis paljud appi ja tootis esimese suurema partii, täites tellimuse. Sellest on saanud suur kontsern, mille 270 töölisega osakond on praegu Pärnus Eesti AS Normarek.
Olen loomulikult selle ettevõtte juhatajaga sina peal, Soomepoolse juhataja Rauno Rantaneni abikaasa on lahkunud Lauri Rapala tütar Marja. Vahetan nendega erialaseid huvimõtteid. Olen olnud firmas jõuluvanaks ja käinud Rantanenidega kalaspordi võistlustel.
No peamine idee on ikka selles, et peibutis-vobler, peab ikkagi millegagi silma paistma, erinema. Peamiseks on vigastatud söötkala imitatsioon, samas ei tohi seesama peibutis oma värvilt jm. olla loodusega “eri värvi”
Kuna olen füüsik, eluaeg õpetanud füüsikat, siis lõpuks hakkas kuidagi valus, et õpetaja kogu aeg muudkui õpetab, aga kas oskab ka ise midagi valmis teha? Selle tõestuseks (iseenda jaoks) nägin 3.a vaeva- otsisin vobleri “mängu muutmiseks” võimalust tema raskuskeskme muutmise teel. Õnnestus. Ja teine 3 aasta kulus Moskvast patendi saamiseks. Sain. Alustasme seeriatootmist. Kõik näis hästi, müüsime.

K: Millega erined?
H: Asi selles, et iga veekogu nõuab oma voblerit. Ei ole nii, et kuulsa Shakespeariga või Nils Masteriga püüad igal pool edukalt. Ka Rapala imetegijad jätavad su kalast ilma. Nii võib olla. Vat siin ongi see, mis minul aitab olukorda päästa. Kogemustele tugindes, asjast tõsiselt huvitatuna, olen otsinud, katsetanud ja saanud täiesti rahuldava, tegelikult heale tulemusele.
Ma ei salga ka seda, et nende valmistamine ei ole mulle tükitöö, vaid hoopis looming. Igat voblerit voolin, seadistan, värvin, testin, kui ainulaadset eksemplari, mis peab püüdma paremini kui eelmne. Iga vobler on omaette äss, seda taotlen. Nii üle saja neid talvega ei tee. Aga mulle piisab. Iga järgmine vobleri juurde asun vastupandamatu õhinaga.
P.S. igale noorele kalasõbrale soovitan tõsiselt valmis töötada endale ise “primanka.” Algul ei õnnestu, kuid selle poole tuleb püüda ja mehe moodi.

K: Ja lõpetuseks, mis materjale kasutad?
H: Kodumaist haaba, pärna, ka spetsiaalset abhasi(Ameerika vaher) või koguni balsat. Ja värvin Tamperes toodetavad KAB- värvidega, samuti lakid. Teadkem, et röövkala võtab voblerit, mis temas ründe esile kutsub, mitte üksnes värvitrükist, mis iga uimekriipsu välja joonistab. See üliväljajoonistus on mõeldud rohkem vobleri ostjale, keda tuleb ostuoperatsiooni meelitada, kui mitte öelda, petta! Kuid minu eesmärk on müüa häid lante, mis on nii väliselt, kui ka tegudelt suured!